Maaeluministri kõne Eesti toidu- ja maaelupoliitika väljakutsetest
18.04.202218. aprillil 2022
Maaeluminister Urmas Kruuse pidas 18. aprillil Riigikogu ees kõne Eesti toidu- ja maaelupoliitika väljakutsetest muutuvas majandus- ja julgeolekukeskkonnas.
Eelmisel aastal vastu võetud riigi pikaajalise arengustrateegiaga „Eesti 2035“ leppisid riigikogu ja valitsus kokku, et vähemalt kord aastas peab iga valitsuse liige Riigikogus ettekande, milles annab ülevaate oma vastutusvaldkonna tegevustest ja tulemustest.
Uus protsess annab riigikogu liikmetele võimaluse saada aasta jooksul ülevaate suurematest muutustest, olulisematest saavutustest ja planeeritud initsiatiividest kõigis poliitikavaldkondades. Praktika eesmärk on edendada riigikogu ja valitsuse liikmete vahelist ning samuti avalikku diskussiooni riigi pikaajaliste sihtide saavutamiseks.
Urmas Kruuse kõne keskmes oli toidujulgeoleku tagamine. „Toidujulgeoleku ja varustuskindluse olulisust on näidanud nii koroonakriis kui ka sõda Ukrainas. Praeguses julgeoleku- ja majandusolukorras on hinnatõus jõudnud toidu tootja ja tarbijani. On ülioluline, et säiliks piisav toidutootmise võimekus ja tootjad tegevust ei lõpetaks,” sõnas minister. „Maailm ei ole enam selline, mis enne 24. veebruari – toidujulgeolek on muutunud samaväärseks muu julgeolekuga.”
MInister kutsus kõiki huvilisi osalema maa- ja rannapiirkondade uute arengustrateegiate väljatöötamisel ning maaelu tuleviku kujundamisel:
“Eesti LEADER Liidu ja Eesti Külaliikumise Kodukant üleriigiline koostöövõrgustik on Eesti maaelu hoidmisel niivõrd oluline, et oleme suunanud sinna rohkem riigi ressursse, kui seda tehakse Euroopa Liidus keskmiselt.
Uute, Leader-meetme aastate 2023–2027 kohalike arengustrateegiate lähtekohad on rohe- ja digipööre. Strateegiate koostamisega luuakse võimalused alustada kohaliku tasandil tegevuste elluviimist esimesel võimalusel.
Esimest korda on kohalikul tasandil võimalik suunata tähelepanu ka Euroopa Sotsiaalfond+ raames planeeritud tegevustele, eelkõige hooldusraviteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisele, et leevendada ülalpidamiskoormust, tagada inimväärikus ja tõsta sotsiaalset kaasatust.”
