Maapiirkonnad ei ole sarnased – ja see on hea uudis

Artikkel põhineb Triin Kallase ettekandel „Kas kõik maapiirkonnad on sarnased?“, mis peeti 10. novembril 2026 Kuremaal arendusorganisatsioonide ühisseminaril

Alustasin ettekannet hääletusega. Kes arvab, et kõik maapiirkonnad on sarnased? Saalist tõusis üks käsi.

Islandil käies kuulsin, et seal on ankeetides elukoha valikuks sageli ainult kaks lahtrit: Reykjavík või „muu“. Ehkki see „muu“ hõlmab väga laia territooriumi. Ka meil kipuvad arengud sinnapoole, et on Tallinn – ja on muu. Ehk ei ole asi veel nii hull ja me suudame erinevusi näha?

Majad, mitte inimesed

Üleriigiline planeering „Eesti 2050“ ehitab ruumilise arengu üles kümnele tugevale linnale ja nende toimepiirkondadele. Planeeringu lisas on seitse asustuse tüüpi. Neist neli on linna alatüübid: ajalooline linnasüda, linnakeskus, äärelinn ja valglinn. Kogu ülejäänud Eesti mahub kolme veergu: väikelinn, alevik ehk külakeskus ja hajaasustus.

See on hea kaart, aga see kirjeldab, kuidas me ehitame, mitte seda, kuidas me elame. Majad, mitte inimesed. Ruhnu ja Rae põllud on mõlemad hajaasustus.

Planeering ütleb seda ausalt ka ise: selle suunised „ei ole otsekohalduvad, vaid vajavad kohapõhist kaalutlemist“. Maapiirkondadele soovitab see „piirkonna ressurssidele, oskustele ja asukohale sobivat mitmekesist ettevõtlust“. Väga õige. Aga kes teab, millised on need ressursid ja oskused Kihnus, Kehras või Vasknarvas? Seda teavad need, kes seal elavad.

Seitse Eesti maaelu

LEADERi pilguga näen vähemalt seitset erinevat maaelu.

ÜRP „Eesti 2050“ asustustüübid ja LEADERi seitse maaelu

1. Linnalähedane maa (Rae, Saku, Viimsi, Kiili, Anija). Rahvastik kasvab ja küsimus on, kuidas muuta magala koduks. Siit tulevad Kehra seikluspark ja raudteejaama muuseum, Harkujärve kerksuskeskus, Anija remonditöökoda ja Kose lipumastide tootmine.
2. Väikelinn tagamaaga (Türi, Jõgeva, Rapla, Tõrva). Türil loodi 52 uut töökohta, kaasajastati ligi sada töökohta ja uuendati 87 toodet. Tõrva ettevõtjad värbasid juurde.
3. Hõre ääreala (Häädemeeste, Saarde, Audru, Tõstamaa). Külapood on ka teenus ja kohtumispaik. Paljud tegevused oleksid ilma LEADERita olnud võimatud. Põlvamaal said kümme küla pakiautomaadid.
4. Idapiir (Ida-Virumaa, Peipsiäärne, Setomaa, Rõuge). Siin on märksõnad julgeolek ja kerksus. Kogu Eesti elab idapiiri riigis, aga piiri ääres tuntakse seda iga päev. Sibulateele on koondunud 41 ettevõtet, 5000 külastajat ja veerand miljonit eurot tulu. Narva-Jõesuu noored korraldavad ise festivale.
5. Suursaared. Hiiumaal on ellu viidud 575 projekti. Hiiu Pagar sai 160 000 eurot ja annab tööd 63 inimesele, Vaemla taastas lihatöötlemise. Saaremaal on fookuses merepääste ja mitmekesised mikroettevõtted.
6. Väikesaared (Kihnu, Ruhnu, Vormsi, Muhu, Naissaar). Iga inimene ja teenus on kriitiline: Ruhnu vetikakasvatus, Kihnu kultuuriruum, Muhu päästekaater. Vormsil läheb rohkem raha elukeskkonda kui ettevõtlusse.
7. Rannakalanduse ja veekogude kogukonnad (Lohusuu, Vasknarva, Luunja, Mahu). Väikesadam on siin sama oluline kui maantee. Emajõe veetee võrgustikus on üle 60 partneri.

Kirju kaart on rikkus

Eestil on üks tugevus, millest paljud riigid ainult unistavad. Statistikaamet liigitab iga küla ja asula linnaliseks, väikelinnaliseks või maaliseks. Ta teeb seda 500 × 500 meetri ruutude kaupa, inimeste tegeliku elukoha järgi.

Selle täpse kaardi järgi elab maalistes ja väikelinnalistes piirkondades 491 800 inimest ehk 36% Eesti rahvastikust – rohkem kui iga kolmas eestimaalane. Just need inimesed on LEADERi sihtrühm.

Reformikavad lähtuvad sageli tõdemusest, et kaart on kirju. Aga miks peaks kirjusus olema probleem? Mida kirjum, seda elurikkam ja mitmekesisem. Põllumees eelistaks muidugi suurt ruudukujulist põldu, mida on lihtne hallata. Ministeerium eelistaks ühesuuruseid kastikesi ja plokkskeeme. Aga inimesed ei ela ruudukujuliselt.

Paljud teised riigid sellist täpsust ei tunne. Euroopa Liidu üldine linnastumise liigitus vaatab terveid omavalitsusi. Novembri alguses Iirimaal Naasis peetud Euroopa maaelufoorumil tuli välja, et maapiirkondade määratlus on ELi riigiplaanide ettevalmistamisel siiani lahtine. Meil on see vastus olemas.

Meil ei ole vaja kirjusust ühtlustada, et seda juhtida. Meil on vaja tööriista, mis oskab kirjususega töötada.

Sama sõna, erinev sisu

Vahest kõige olulisem tähelepanek on see, et isegi kui vajadusel on sama nimi, on sisu eri kohtades erinev.

Turvalisus on 2028+ perioodi üks fookusteemadest. Muhus ja Saaremaal tähendab see merepäästet. Kaberneemes tähendas see vabatahtlike päästjate depood, millest sai kerksuskeskus. Aegviidus sai päästeselts uue komandohoone ja tehnika, Suursoo külas rajati autonoomne elektrivarustus. Harju-Ristil sai vanast koolimajast pelgupaik ja Pandivere piirkonnas koostasid kogukonnad kriisiaja toimetuleku kavad. Rohelise Jõemaa Koostöökogu sai selle töö eest Siseministeeriumilt tiitli „Aasta vabatahtlike päästjate toetaja 2025“. Üks sõna, aga seitse täiesti erinevat lahendust.

LEADERi toetatud turvalisuse lahendused eri piirkondades

Kohalik toit. Hiiumaal LEADER projektist alguse saanud kohvikutepäev on kasvanud üle-eestiliseks liikumiseks: igal suvel toimub üle 150 kodukohvikute päeva. „Tartumaine Toit“ – bränd ja toidustrateegia, mille toel oli Tartumaa 2025. aastal Eesti toidupiirkond. Peipsi ääres on see Sibulatee, Hiiumaal lihatöötlemise taastamine Vaemlas. Julgen väita, et kõik tegevusrühmad tegelevad ühel või teasel moel toidu ja selle väärindamisega.

Noored. Tartumaa Noortefondis on 12–26-aastased ise ellu viinud ligi 200 omaalgatusprojekti. Narva-Jõesuus korraldavad noored festivale, Vinnis said noortekeskused robootikavahendid ja Valga vallas sai endisest keskmaarakettide baasist noorte sündmuste paik.

Kui riik kirjutab määruse meetmele „turvalisus“, peab ta valima konkreetsed tegevused, mida toetatakse. Kui otsus tehakse kohapeal, saab iga piirkond just selle, mida tal vaja on.

Vastus on: EI

Nii et vastus pealkirjas esitatud küsimusele on ei. Maapiirkonnad ei ole sarnased.

See ei ole ainult meie kohalik tunne. Novembri alguses Naasis toimunud Euroopa maaelu tuleviku foorumil kordasid sama mõtet nii OECD kui ka Euroopa Komisjon.

„Maapiirkonnad on erinevad. Ühesugune lahendus ei sobi kõigile.“ — José Enrique Garcilazo, OECD

Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadi (DG AGRI) esindaja Mario Milouchev nimetas maapiirkondade eripärade arvestamist tervikliku maaelupoliitika esimeseks põhimõtteks, millest uued riigiplaanid peaksid lähtuma.

Aga tahan öelda ka teise poole: see mitmekesisus ei ole probleem, mida riik peaks kartma. See on lähtekoht – ja hea uudis. Küsimus on ainult selles, kuidas me sellega töötame.

Kaks viisi erinevusega toime tulla

Esimene viis on see, et riik kirjeldab piirkonnatüübid ja kirjutab igale tüübile oma meetme: ühe saartele, teise idapiirile, kolmanda linnalähedasele alale. Või eraldi meetmed eri ettevõtetele: päikesepaneelid VKEdele, suurettevõtetele, põllumeestele ja kalameestele. See on kallis ja aeglane ning jääb alati natuke hiljaks, sest elu muutub kiiremini kui meetme tingimused.

Tänase seminari taustamaterjal ütleb, et maakondlikud strateegiad on sageli soovinimekirjad ja piirkonna arengut veavad mujal koostatud meetmed, millega tuleb sobituda. See on aus diagnoos.

Teine viis on LEADER. Riik seab eesmärgid ja reeglid, aga meetme sisu kujundavad kohapeal inimesed, kes seal elavad, ettevõtlust ajavad ja kogukonda veavad. Siis ei pea superministeeriumis teadma, kas Vormsil on vaja merepäästet või Raes noortekeskust. Need, kes seal elavad, teavad seda niikuinii.

Eriti oluline on see praegu, kui raha jääb oluliselt vähemaks. Mida vähem raha, seda täpsemalt peab see sihtmärki tabama. Ja kõige täpsemini sihivad need, kes on kohapeal.

Otsustajad köögilaua taga

Probleemide lahendamisel kuuleme sageli, et tuleb rääkida otsustajate ja ekspertidega. LEADERi kogemus ütleb täpselt sama, aga meie otsustajad ja eksperdid on teised inimesed.

Otsustaja on noor pere, kes teeb köögilaua taga otsuse, kas jääda maale elama või kolida linna. Selle otsuse üle ei hääletata Toompeal, aga just sellistest otsustest sõltub, kas meie külades elab ka 20 aasta pärast inimesi.

Ekspert on inimene, kes päriselt elab maal. Ta teab, kui kaugel on lähim lasteaed, millal käib buss ja kus noored õhtuti kokku saavad. Või seda, et nad ei saagi kuskil kokku.

Sageli on vaja hoopis lihtsaid asju. Septembri lõpus Soomes Kotkas maaelupakti poliitikalaboris esitles Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) teadlane Michelle Marshalian mudelarvutusi, mis näitasid, mis paneb maakohtade rahvastiku kahanema.

„Rahvastik kahaneb, kui noortel ei ole kohta, kus kokku saada.“ 

„Pered lahkuvad, kui algkool on kaugemal kui 23 minutit.“ — Michelle Marshalian, JRC

Keeruliste mudelite tõendusel hakkab rahvastik kahanema seal, kus noortel ei ole vähemalt viit kohta, kus kokku saada. Aga maal ei ole enam kohvikuid ega restorane.

Kohvikut ei kirjutata tavaliselt riiklikku strateegiasse. LEADERis on tehtud: Kadrinas avati kohvik-kogukonnapood ja Hiiumaa kohvikutepäevast sai üle-eestiline liikumine. Selliseid lahendusi ei leia kabinetist. Need leiab, kui küsida otsustajalt ja eksperdilt, kes elavad kohapeal. Ka tegevusrühmad on üllatunud nähes, milliseid projektitaotlusi sisse tuleb – nad ei oskaks kõiki ideid ette näha ja strateegias kirjeldada.

Kaks poliitikat, kaks tööriista

Siin tasub vahet teha kahel poliitikal, mida sageli aetakse segi.

Regionaalpoliitika küsib, kuidas tasakaalustada piirkondade arengut. Ta vaatab keskusi ja nende mõjualasid ning mõõdab töökohti, majanduskasvu ja seda, kui kiiresti keskusesse jõuab. See on vajalik.

Maaelupoliitika küsib teist küsimust: kuidas elada hästi seal, kus keskust ei ole? Ta vaatab küla, alevikku ja väikelinna ning mõõdab, kas külas on pood, kas noortel on koht, kus kokku saada, ja kas kogukond saab ise hakkama. Üleriigiline planeering lubab linnas teenuseni jõuda 15 minutiga, maal aga kuni 60 minutiga. Maaelupoliitika küsimus on, kuidas elu selle tunni sees toimib.

Need kaks ei asenda teineteist. Kui tugevdame ainult keskusi, liigub elu sinna ja tagamaa tühjeneb kiiremini. Maakonna strateegiatel põhinevatest meetmetest läks 124 miljonit eurot otse linnapiirkondadele. See ongi regionaalpoliitika loogika – ja just seetõttu vajab maaelu oma tööriista.

Maaelupoliitika ei ole ka põllumajanduspoliitika: 98% maal elavatest inimestest ei ole põllumehed.

LEADER ja maakondlik arenduskeskus: erinevad rollid, mitte konkurendid

Maakondlik arenduskeskus on regionaalpoliitika tööriist, LEADER maaelupoliitika oma. Arenduskeskused teevad olulist tööd kasvule orienteeritud ettevõtete nõustamisel ja maakonna planeerimisel. LEADER teeb aga mõnda, mida ükski teine struktuur Eestis samal viisil ei tee.

• Liikmed otsustavad ise. Strateegia kinnitavad ja projektid valivad ettevõtjad, ühendused ja omavalitsused koos.
• Mastaap on väiksem kui maakond. Piisavalt väike, et tunda inimesi nimepidi, ja piisavalt suur, et näha tervikut.
• Nõu, raha ja võrgustik on ühes kohas. Nõustaja teab, kes taotleja on, ja aitab ta läbi kogu protsessi. See on oluliselt kasvatanud taotlejate võimekust.
• Ettevõtlus ja kogukond on ühes strateegias. Külapood on üheaegu ettevõte ja kogukonnateenus. Ka sotsiaalfondi pisike osa, mida rakendatakse läbi LEADERi, on end vägagi tõestanud.

Usaldust ei ehitata kriisi ajal

Ütlen välja asja, millest ametlikes dokumentides tavaliselt ei räägita. Kaugemates maapiirkondades on umbusk riigi vastu sageli suurem. Kui kool ja postkontor on suletud ning otsused tehakse kaugel, tekib tunne, et meid ei kuulata.

Sellises pinnases leiavad äärmuslikud ideed ja valeinfo kergemini kandepinda. Sealt on lühike samm riigivastasuseni.

Ametnik Tallinnast ei suuda seda muuta, olgu ta kui tahes hea. Seda suudab inimene, keda kohapeal tuntakse: naaber tegevusrühma juhatuses, külaseltsi eestvedaja või ettevõtja, kelle projekti aidati teoks teha.

„Kui valeinfo levib, peab inimestel olema keegi, keda nad usaldavad.“ — Anita Selicka, Läti Maaelu Foorum, Naas 2026

Kriisis on usaldust ehitama hakata liiga hilja. LEADER-võrgustik on seda Eestis ehitanud 20 aastat – pideva kohaloluga, mitte projektiperioodi kaupa. Kui me selle nüüd laiali lööme, ei teki uus järgmise perioodi alguseks. Usaldus ei ole eelarverida, mida saab ühest organisatsioonist teise tõsta.

Mida vallad ütlevad

Ma ei pea seda väitma üksi. Oktoobris ja novembris saatis LEADERi toetuseks kirja 60 omavalitsust ja osavalda ning kolm omavalitsusliitu – kokku 66 kirja. Need tulid linnalähedasest Viimsist ja Raest kuni Ruhnu, Kihnu ja Setomaani.

LEADERi toetuskirjad omavalitsuste kaupa, seis 9. novembril 2026. Roheline: toetuskiri saadetud. Triibuline: Tartumaa omavalitsusliidu ühine kiri. Liivakarva: vald, kelle kiri on veel puudu. Hall: linn. Piirid: Maa- ja Ruumiameti EHAK andmed, lihtsustatud.

Pole mõtet kokku lugeda tegevusrühmade kaudu välja jagatud eurosid, sest raha jääb alati puudu ja vajadus oleks suurem. Olulisem on see, et iga toetuseuro kohta lisandub ligi 70 senti kohalikku raha. Ettevõtlustoetus makstakse välja alles pärast investeeringu elluviimist. Mikroettevõtjale on see sageli päris suur pingutus, mida uisapäisa ei tehta – maal on ehitamine sageli kallim kui ehitise hilisem väärtus. Tegu pole kergelt tulnud abiraha ega loteriivõiduga.

Kirjadest joonistub välja neli peamist asja.

1. Väikesed summad, suur võimendus. Toetused on tavaliselt 10 000–50 000 eurot. Sageli on kogukonna omaosaluse tasunud vald, nii et LEADER käivitab ka kohalikku kaasrahastust.
2. LEADER täidab tühimiku, kuhu teised meetmed ei ulatu: külamajad, päästedepood, kerksuskeskused. Jõhvi vald kirjutab, et LEADER katab vajadusi, milleks omavalitsusel või riigil napib raha või kohustust, kuid mille vajadust kogukond tunnetab. Vinni vallas ehitas MTÜ Johanna lagunevast kortermajast erivajadustega inimeste päevakeskuse ja toetatud elamise üksuse.
3. Mõju on suurim äärealadel: saartel, idapiiril, Ida-Virumaal ja keskustest kaugel asuvates külades. Saarde vald ning Pärnu linna Audru ja Tõstamaa osavald kirjutavad, et paljud vaba aja ja kultuuri tegevused oleksid ilma LEADERita olnud võimatud.
4. Sama oluline kui tulemus on see, kuidas see saavutatakse: otsus tehakse kohapeal. Rohelise Jõemaa Koostöökogul on 116 liiget ning ta on ellu viinud 40 koostööprojekti üle 60 partneriga. 

„Tegevusrühmad tunnevad kohalikke inimesi ja suudavad suunata raha sinna, kus mõju on suurim.“ — Lääne-Viru Omavalitsuste Liit

Kokkuvõtteks: usaldage erinevust

Maapiirkonnad ei ole sarnased ega peagi olema. Riik ei pea seda erinevust kartma, ta peab seda usaldama. LEADER/CLLD on tööriist, millega seda usaldust on Eestis praktiseeritud juba 20 aastat. Lihtsalt öeldes tähendab LEADER kolme asja.

• Inimest, keda kohapeal tuntakse. Otsuseid ei tee kauge ametnik, vaid naaber, külaseltsi eestvedaja või ettevõtja, kes teab, mida tema kant vajab. Just sellist inimest usaldatakse ka siis, kui valeinfo levib.
• Pidevat kohalolu, mitte projektiperioodi. Tegevusrühm ei kao, kui üks rahastusperiood lõpeb. Usaldus, võrgustik ja suhted kasvavad aastatega ning neid ei saa ühest organisatsioonist teise tõsta.
• Võimekust, mis jääb kohale. Nõustaja aitab taotleja läbi kogu protsessi ning iga projektiga kasvavad inimeste oskused ja enesekindlus. Teadmine jääb kohapeale, kasvavad algatusvõime ja ettevõtlikkus. Järgmise idee viivad inimesed juba ise ellu.

Raha saab ümber jagada, aga kohapeal kasvanud usaldust ja oskusi ei saa. Need tekivad ainult aja jooksul – ja ainult kohapeal.